Juriidika arvutimaailmas

Hea meelega lugesin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu The Case for Copyright Reform, kirjutan lühidalt millest on raamat ja mis mõtted mul tulid seoses selle teemaga. 

Autorite poolt (või tegelikult Pirate Party ja Greens/EFA organisatsioonide poolt) oli pakutud mitu häid lahendusi, kuidas võiks muuta tänapäeval eksisteeriva autoriõiguste ja litsentside süsteemi, need on järgmised:

• Isiklikud autoriõigused ei muudeta (Moral Rights Unchanged)
• Mitteäriline priivara (Free Non-Commercial Sharing)
• 20 aastane äriline monopoolne õigus (20 Years Of Commercial Monopoly)
• Registreerimine 5 aasta tagant (Registration After 5 Years)
• Vaba levitamine/jagamine (Free Sampling)
• Keeld DRM (A Ban On DRM)

Rääkides isiklikutest autoriõigustest, viide lisamine algallikale on hea toon, ja loomulik inimlik käitumisviis. Kui leidsid midagi huvitavat, tahad jagada teistega ja lisad ka viide, kust info pärit on. Minu arust see ei vaja mingit muudatust ning mingit vaidlust.

Mitteäriline priivara on ka hea lähenemisviis. Siiamaani igasugused piirangud ja karistused failide jagamisel ei toiminud. Nii et pole mõtet jätkata seda püüdma kontrolli all hoidma tavakasutajate seas. Kui tegemist on kommertsfirmaga, siis seal on palju lihtsam avastada, kui rikutakse seadust ja kasutatakse mittelegaalset tarkvara. Ja eristada kommertsfirmat mittekommertsfirmast on tegelikult suhteliselt lihtne, siis kui on tegemist raha teenimisega, siis on tegu kommertstegevusega,

Siiamaani kehtiv reegel, et monopoolne õigus kehtib 70 aastat, minu arust on liiga pikk periood.

Kakskümmend aastat monopoolset õisust on täitsa piisav. Kuid mulle tundub, et seda perioodi võiks teha veel lühemaks, et mitte pidurdada arengut. Teisest küljest olgu: 20 aastane periood annab võimaluse saada rikkaks juhul kui sa lood midagi tõesti vajalikku ja populaarset. Selle perioodi lõpetamisel ei teki juba vajadus teenida rohkem, elu lõpuni täitsa piisab või kogutud summa annab võimaluse luua veel midagi suurepärast, millest saab edaspidi ka raha teenida. Sama aeg kõikide sfääride jaoks on aktsepteeritav lahendus, kuna tavalist raske otsustada, mis on olulisem, või mis vajab kauemat kaitset. Võivad tekkida suured vaidlused.

Järgmine lahendus, mis oli pakutud raamatus on vajadus registreerida (või kinnitada uuesti) oma autoriõigused iga viie aasta tagant. See on kindlasti vajalik selleks, et jõuda säilitada meie kultuursed teadmised enne kui nad kaovad ära. Tänases olukorras on nii, et mõned asjad, mis omavad autoriõigust, kuid autorit ei saa enam leida, peavad ootama niikaua kuni kaitsmise tähtaeg lõpeb. Andmebaasi loomine on väga hea idee, kuna seal alati saab kätte kõik vajalik info tarkvara kohta, mis on veel kaitstud autoriõigustega, samas ka autoritele on see kasulik, kuna niiviisi tõenäosus, et nad saavad rohkem raha on kõrgem.

Viies teema "Vaba levitamine". Selline küsimus: kas sa saad olla heli omanikuks? Vastuseks on jah, saad küll. Minu meeles see on absurd. See on selgelt põhjendamatu piiramine uue kultuuri loomisel. Lahenduseks on kehtestada selged erandid ja piirangud, mis võimaldavad remixe ja paroodiad, samuti tsitaat õiguseid.

DRM on “Digital Rights Management” või “Digital Restrictions Management” - see on seadus, mis keelab kasutada asju, mis tegelikult oli eelnevalt lubatud. Esimest korda kuulsin sellest seadusest  ja see väga üllatas mind, kuidas sellise seaduse eksisteerimine on üldse võimalik. Nii et pakutud keeld DRM seadusele on mõlema käega teretulnud. Arusaadav, et mitte mingisugust piraatversiooni jagamist ei tohi lubada. Ülejäänud tegevused ei tohi keelduda, kui litsents on olemas.

Kokkuvõtlikult, selleks et areng ei peatuks, tuleb siiamaani eksisteerivaid rangeid piiranguid muuta nii nagu oli pakutud Pirate Party ja Greens/EFA organisatsioonide poolt.